Kuna plastjäätmetest põhjustatud keskkonnaprobleemidele on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama, on pidevalt pakutud alternatiivseid materjale nagu kilekotid ja kilepakendid. Nende hulgas on enim mainitud biopõhiseid pakendeid või kotte, millest on ka kõige rohkem juttu. See on lagunev materjal, sealhulgas polüpiimhape. Niisiis, milline on lagunevate materjalide praegune kasutusala meie riigis, millist mõju see avaldab meie jäätmekäitlusele ja kuidas seda kombineerida jäätmete klassifitseerimisega.
Jagamisjärgse sorteerimise põhjal tahame lugejatele ka meelde tuletada, et kui biolagunevad materjalid on siiski ühekordselt kasutatavad tooted, siis ammendudes visatakse need siiski minema, mis ei suuda lahendada meie praegust ühekordsete plastijäätmete probleemi. Samas liigitavad biolagunevad materjalid jäätmeid. Süsteemi nõuded on kõrged. Kui jäätmete sorteerimine ja tööstuslikud kompostimistehased puuduvad, ei saa lagunevaid kotte ja pakendeid taaskasutada või need ei pääse prügi saatusest. Seetõttu peaksime plastijäätmete reostuse ja meie ees seisvate probleemide lahendamiseks allika kontrollimise suunast rohkem pingutama ja jätkama ühekordselt kasutatavate plasttoodete kasutamise keelamist.
Kuna plastjäätmetest põhjustatud keskkonnaprobleemidele on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama, on pidevalt pakutud alternatiivseid materjale nagu kilekotid ja kilepakendid. Nende hulgas on enim mainitud biopõhiseid pakendeid või kotte, millest on ka kõige rohkem juttu. See on lagunev materjal, sealhulgas polüpiimhape. Niisiis, milline on lagunevate materjalide praegune kasutusala meie riigis, millist mõju see avaldab meie jäätmekäitlusele ja kuidas seda kombineerida jäätmete klassifitseerimisega.
Kutsusime polüpiimhappe tootjad, kes tegelevad biolagunevate materjalidega, osalema" jäätmete sorteerimine ja jäätmete nullini viimine" WeChati grupp, et anda selle materjali kohta üksikasjalik selgitus. Jagamisjärgse sorteerimise põhjal tahame lugejatele ka meelde tuletada, et kui biolagunevad materjalid on siiski ühekordselt kasutatavad tooted, siis ammendudes visatakse need siiski minema, mis ei suuda lahendada meie praegust ühekordsete plastijäätmete probleemi. Samas liigitavad biolagunevad materjalid jäätmeid. Süsteemi nõuded on kõrged. Kui jäätmete sorteerimine ja tööstuslikud kompostimistehased puuduvad, ei saa lagunevaid kotte ja pakendeid taaskasutada või need ei pääse prügi saatusest. Seetõttu peaksime plastijäätmete reostuse ja meie ees seisvate probleemide lahendamiseks allika kontrollimise suunast rohkem pingutama ja jätkama ühekordselt kasutatavate plasttoodete kasutamise keelamist.
Oranž osa esindab globaalset plastitarbimist - 500 miljonit tonni, millest Euroopa plastitarbimine on umbes 100 miljonit tonni, kuid globaalne bioplasti tootmine on pildi all paremas nurgas vaid veidi rohelist värvi. Bioplasti on rohkem kui 30 sorti. Pollüpiimhape moodustab vaid 5% maailma bioplastist, mis tähendab, et aastane polüpiimhappe tootmisvõimsus on 200 000 tonni. See on vaid säde ja seda 500 miljonit tonni plastikut pole kusagil näha.
Kuid on oluline poliitika, mis seda mustrit muutis. 2017. aasta augustis kuulutas riik välja&kvoteeringu; jäätmekeelumääruse&kvoteeringu; tulemuseks on plastijäätmete lühiajaline kõrvaldamine maailma suuremates arenenud riikides. Seetõttu kuulutas Euroopa Liit kiiresti välja plastistrateegia, millega keelustas ühekordselt kasutatavate mittelagunevate plasttoodete kasutamise enne aastat 2022. Maailmas on sarnase poliitika välja andnud 67 riiki, mis toob biolagunevatele materjalidele tohutud võimalused. Võtke näiteks polüpiimhappetööstus, mida uurisin. Oleme eelneva 15 aastaga teinud väga kõvasti, tootmisvõimsus on vaid 15 000 tonni ja aastane tootmisvõimsus on ülejääk. Seoses&kvoodiga; kaotamiskeelu&kvotiga suurenes biomaterjalide tootmisvõimsus ja turg ootamatult plahvatuslikult.
Polüpiimhape on suhteliselt küps ja laialdaselt kasutatav täielikult biolagunev kompostitav plast. Lisaks selle materjali biolagunevusele on sellel mitmeid erinevaid omadusi.
Üks olulisi omadusi on see, et polüpiimhape on materjal, millel on suurem toiduga kokkupuuteohutus. Selle monomeer on piimhape, mis on toidu lisaaine, ja piimhapet leidub jogurtis, kosmeetikas või maitseainetes. Selle enda ohutustase on ohutum kui naftamonomeerist valmistatud materjalid. Lisaks kasutati polüpiimhapet meditsiinilise materjalina 1960. ja 1970. aastatel kirurgiliste õmbluste ja luude fikseerimise jaoks. Hiljem jõudis see tehnoloogiliste läbimurrete ja kulude vähendamise tõttu tsiviilisikute hulka.
Teiseks on polüpiimhape biopõhine materjal, mida saadakse taimedest. Kõige sagedamini kasutatavate toorainete hulgas on mais, maniokk ja sahharoos. Mais, maniokk ja muud põllukultuurid ekstraheeritakse tärkliseks, mis fermenteeritakse piimhappeks ja seejärel polüpiimeeritakse keemiliselt polüpiimhappeks. Tegemist on suhteliselt selge biopõhise toorainega.
Kolmandaks polüpiimhappematerjalide vähese süsinikusisaldusega omadused. Niinimetatud madala süsinikusisaldusega mõiste viitab suhteliselt madala süsinikdioksiidi tarbimise või heitkoguste kontseptsioonile. Näiteks liidetakse teatud materjal kogu selle elutsükli jooksul tootmisest surmani, monomeerist, polümerisatsioonist, transportimisest, ladustamisest kasutamiseni, neeldunud ja eralduva süsinikdioksiidi koguhulk. Võrdluseks, kui tegemist on süsinikdioksiidiga plastmaterjalides Suhteliselt väikese heitkogusega materjale nimetatakse madala süsinikusisaldusega materjalideks.
Võtke näiteks polüpiimhape. Alates maisi või maniokki istutamise algusest kuni glükoosi ekstraheerimise, piimhappe kääritamise, polüpiimhappe polümerisatsiooni ja polüpiimhappetoodete töötlemiseni on süsinikdioksiidi heitkoguste koguandmed see, et üks kilogramm polüpiimhappekilet Süsinikdioksiidi kogus vabanenud on umbes 1,274 kg. Võrdluseks – ühe kilogrammi PET-materjalist mineraalveepudeli valmistamiseks eraldub 4 kilogrammi süsihappegaasi. Ühe kilogrammi PP materjalist šampoonipudeli toodang on umbes 2,5 kilogrammi.
Viimane on polüpiimhappematerjalide lagunevad kompostimisomadused. Kompostimiskeskkonnas võib see laguneda 100%, tekitades süsihappegaasi ja vett ilma keskkonda reostamata. Võtke näiteks Jiangsu-Zhejiang-Shanghai piirkond. Üldiselt võib see laguneda kahe kuni viie aasta jooksul. Muud kohad on erinevad selliste tegurite tõttu nagu kliima. Laboris on meil mõned suhteliselt selged andmed, näiteks 0,3 mm paksused polüpiimhappetabletid, mis on kuue nädala pärast palja silmaga nähtamatud. Muidugi ei tähenda selle mittenägemine, et see on halvenenud. See ei lagune täielikult kuue nädalaga ja see võtab aega.
05
Polüpiimhappe biolagundamine ja selle allikas
Seda testitakse tegelikult vastavalt riiklikule standardile GBT20197-2006 biolagunevate materjalide määratluse, klassifitseerimise, märgistamise ja katsemeetodite järgi, samas kui riiklik standard on kehtestatud Ameerika standardi ASTMD6400 alusel.
Süsinikdioksiidi mõõtmise meetod põhineb standardil ISO14855. Testis on dioksiidi hilisem eraldumine väike ja katseviga suhteliselt suur. Seetõttu mõõdetakse üldjuhul 105 päeva, kui biolagunemise määr ületab 60%, võib katse lõpetada ja tehakse kindlaks, millesse materjal kuulub. Muidugi võrreldakse seda looduslike ainetega, nagu ligniin. Kui need kaks kõverat on põhimõtteliselt samad ja see ületab 105 päeva pärast 60%, peetakse seda põhimõtteliselt tõeliseks lagunevaks materjaliks.
Kas kompostimist saab kasutada ainult kompostitavate materjalide, näiteks polüpiimhappe töötlemiseks? Kui kompostimisrajatist pole, mida teeb kompostimisseade? Tegelikult saab kompostitavaid materjale lisaks kompostimisele ka muul viisil töödelda, näiteks põletada. Võrreldes plastiga on polüpiimhappe täieliku põlemise produktideks süsinikdioksiid ja vesi, mis ei saasta. Seda saab ka prügilasse ladestada. Kuigi lagunemiskiirus on suhteliselt aeglane, ei reosta see vähemalt põhjavett, ei kahjusta taimede kasvu ega raiska põllumaad. Muidugi saab seda taaskasutada, kuid ringlussevõtu hind on suhteliselt kõrge.
Rääkides maniokist ja maisist saadud polüpiimhappematerjalidest, küsivad paljud: inimtoitu kasutatakse polümeermaterjalide valmistamiseks, kas see mõjutab toiduga kindlustatust? Kõik on selle probleemi pärast väga mures. Muidugi on õige nii mõelda. Kui meil tõesti pole midagi süüa, peame eelnevalt tagama toiduga kindlustatuse. Polümeermaterjale on võimatu esmalt valmistada, eks. Kuid objektiivsest vaatenurgast on see mure tarbetu. Jagan teiega mõnda andmekogumit.
Taimse tärklise kasutamine polüpiimhappematerjalide tootmiseks ei mõjuta toiduainetööstust. Ülemaailmne maisitoodang on 1 miljard tonni aastas, millest 80% kasutatakse söödaks ja kütuseks, põletatakse umbes 50% kütusest etanooli ja umbes 30% söödast. Toiduks kasutatakse vaid 10%, umbes 100 miljonit tonni. Eeldusel, et PLA toodang on 2 miljonit tonni aastas, st maisi tarbitakse 6 miljonit tonni, mis moodustab 0,6%. Meil on suur teraviljatoodangu ülejääk ja praegu on Hiinas veel 200 miljonit tonni seisnud vilja. Lisaks maisile on ka teiste põllukultuuride, näiteks manioki, ülemaailmne aastane toodang 300 miljonit tonni. 60% toodangust kasutatakse tööstuses ja see ei ole inimtoiduks.
06
Polüpiimhappe kasutamine
Polüpiimhappe tuntum rakendus on pabertopsid. Pabertopsis on kilekiht. Traditsioonilistes pabertopsides kasutatakse PE-kilet. Nüüd, alates Seattle Starbucksist, on USA asendanud PE-kile polüpiimhappekilega ja kaas on põhimõtteliselt valmistatud polüpiimhappematerjalist.
Õlekõrred on 2018. aastal väga kuumad. Plastkõrred on kasutusel kõikjal maailmas, siin saab kasutada polüpiimhappekõrsi. Näiteks teatas Starbucks, et lõpetab plastkõrte müügi enne 2020. aastat ja Hiina' kõrrekuningas valmistab polüpiimhappekõrsi. Seega sõltub kompostitav materjal peamiselt sellest, millega seda töödeldakse. Kindlasti ei saa seda töödelda traditsiooniliste plastidega. Köögijäätmetega pole probleem töödelda, aga saab töödelda ka paberiga.
Lisaks ühekordselt kasutatavatele toodetele valmistab polüpiimhape ka mõningaid muid tooteid, näiteks igapäevaseid tarbeesemeid. Hiinas suhteliselt tuntud kaubamärk"Gu's Home" kasutab igapäevaste tarbekaupade valmistamiseks polüpiimhapet. Igapäevased tarbed ei ole lagundamiseks valmistatud, vaid kasutatakse polüpiimhapet. Materjalil on kõrge toiduohutus. Samal ajal on polüpiimhappe materjal kõrge tugevusega, koputades näeb see välja nagu keraamiline ja kõrgläige, mis on palju heledam kui muud plastid. Selliseid polüpiimhappetooteid saab juhuslikult osta ka Hiina turult. Kuigi need ei ole biolagunevad, kasutatakse neid mitu aastat ja lõpuks visatakse ära. Need on kindlasti palju vähem kahjulikud kui traditsioonilised plastid.
Rakendusi on ka 3D-printimise kulumaterjalidel. Pildil olev kuulamp on trükitud polüpiimhappe materjalidega. Seda tüüpi printimist nimetatakse FDM3D-printimiseks. Rohkem kui 90% selle kulumaterjalidest on polüpiimhappematerjalid. Sest polüpiimhappematerjalil pole peale trükkimisel mitte ainult lõhna, vaid sellel on ka magus lõhn. Lisaks on sellel hea mõõtmete stabiilsus, seda ei ole lihtne deformeerida ja sellel on väike kokkutõmbumismäär. Loomulikult visatakse polüpiimhappematerjalist välja prinditud mudel ära ja seda saab halvendada.
Polüpiimhappematerjalide pealekandmist saab kasutada ka kiududel, siidisallide, teepakendite, mähkmete, kilede, aknakilede valmistamisel ja muudel erinevatel kasutusaladel.
07
Ülemaailmsed kompostimisstandardid ja sertifikaadid
Praegu on vastavad kompostimise standardid ja sertifitseerimisasutused üle maailma ilmselt sellisel kujul.
Näiteks Euroopa Liidu sertifitseerimisstandard on EN13432, seega on üks sertifitseerimisasutus Saksamaal, üks Belgias ning sertifitseerimisasutus on AIB VINCOTTE ja DIN-CERTCO. Neil kahel sertifitseerimisasutusel on maailmas teatav maine. Kui tegelete seotud tööstusharudega, saate sertifitseerimiseks läbida tema standardid. Hiinas on meil ka standard GB/T20197-2006, kuid kahjuks meil logo puudub. Ameerika standard DSTMD640, sertifitseerimisasutus BPI ja Jaapani standard JIS K 6953. Nii Austraalias kui ka Lõuna-Koreas pole neid siin loetletud. Neil kõigil on sertifitseerimiseks asjakohased organisatsioonid. Teisisõnu tehke katseid vastavalt asjakohastele standarditele ja taotlege sertifikaati koos katsearuandega, kui katse saavutab standardi. Sertifikaadi saab väljastada alles pärast tunnistuse läbimist.
Sertifitseerimistasu on üsna kõrge, 16 500 eurot, üle 100 000 jüaani. Üldised väikefirmad on selle vastu väga vastumeelsed ja üks tuntumaid maailmas on Saksamaal, mis on väikefirmadele ebamugav. Kuid laborid ei ole sertifitseerimisasutused. Hiinas on laborid. Meie riiklik plasttoodete kontrollikeskus saab sellega hakkama, kuid paljud inimesed ei taha Hiina laboritesse uskuda.
Sellises laboris katse läbiviimiseks on erinevad etapid: esimene samm on saadetud proovi keemilise koostise analüüs ja infrapunaspektri analüüsimise abil tuvastada, mis materjaliga on tegu. Näiteks testimisele saadetud materjal on väidetavalt 100% polüpiimhape, aga tegelikult on see muude asjadega segatud, keemiline koostis selgub kohe pärast analüüsi. Selle analüüsi maksumus ei ole kõrge, üle 700 euro, umbes üle 6000 jüaani.
Pärast keemilise koostise analüüsi lõppu on teiseks etapiks lagunemiskatse, mis on materjali protsess suurtest tükkidest väikesteks fragmentideks. See protsess kestab tavaliselt kolm kuud ja materjal peab muutuma suurest tükist 10 cm × 10 cm väikeseks tükiks, mille suurus on vähemalt 3 mm × 3 mm, enne kui seda saab lugeda lagunemistesti läbinud.
Lagunemiskatse kaudu viiakse läbi biolagunemise katse kolmas etapp. Võtke need 3 mm väikesed killud läbi mikroorganismide toime ja koguge süsihappegaasi, et analüüsida selle biolagunemiskiirust, st kahte teiega varem jagatud tabelit, testige materjali ja tselluloosi suhet, kui palju on võimalik saavutada biolagunemiskiirus. päevadel. Selle katse kestus on umbes kuus kuud.
Lõpuks, isegi kui biolagunevuse test on lõpule viidud ja vastab nõuetele, loetakse materjal 100% lagundatavaks. Siiski ei saa&sertifikaate välja anda ja peab läbima keskkonnatoksilisuse testid. Lagunemise kõige otsesem mõju on pinnasele. Kui lagunemisel jäävad pinnasesse kahjulikud ained, on selline lagunemine mõttetu. Seetõttu näevad erinevad sertifitseerimisstandardid üle maailma ka ette, et neljandat etappi nimetatakse keskkonnatoksilisuse testiks, mille eesmärk on kontrollida, kas biolagunemine on keskkonnale kahjulik. Tehke taimede istutuskatsed, näiteks kaks mulda koos kompostiga ja ilma, ja valige kümme rühma, kuhu istutada erinevaid väikeseid rohelisi köögivilju, et näha, kas see mõjutab taimede kasvu. Sertifikaadi võib saada alles siis, kui keskkonnatoksilisuse test on läbitud. Üldine fotooksüdatsiooniga lagunev plast ja hävitav biolagunev plast ei saa absoluutselt testi läbi, seega on see autoriteetsem.
Lisaks ei saa väita, et mõned biopõhised materjalid on biopõhised, sest biopõhiseid materjale saab samuti tuvastada. Biopõhises sisalduse testis kasutatakse biomassi sisalduse määramiseks isotoop-süsinik poolestusaja meetodit. Süsiniku 14 lagunemine süsinikuks 12 on üldiselt lagunemine 5600 aasta jooksul. Kui materjal läbib testi, on see kõik süsinik 12, tulemuseks on põhimõtteliselt fossiilne süsinik. Biosöe testistandard on USA-s ASTM D6866 ja Hiinas on olemas ka standard. Näiteks polüpiimhappe mõõtmisel on tavaliselt testitav aruanne 94% või 99% biopõhine sisaldus. Kuni tegelik testitulemus vastab enam kui 80% biopõhisest, on see kõrgeim tase. Seetõttu on biopõhisel kontrollimiseks ka autoriteetsed standardid ja meetodid.
08
Q&A
Küsimus: Ilma komposteerimistingimusteta kulub polüpiimhappejäätmete (Jiangsu, Zhejiangi ja Shanghai looduslikes tingimustes) täielikuks lagunemiseks CO2-ks ja veeks 2–3 aastat. Milleks see enne lagunes? Mis on mittetäieliku lagunemise vaheproduktid? Miks mitte keskkonda saastada?
Vastus: Kompostimise puudumisel vananeb polüpiimhape esmalt, laguneb ja muutub kildudeks nagu traditsioonilised (naftapõhised) plastid. Seejärel muutub suure molekulmassiga pika ahelaga polüpiimhape madala molekulmassiga lühikese ahelaga polüpiimhappeks ja muutub järk-järgult monomeerseks piimhappeks. Piimhape on omamoodi mikroobne toit, mida võivad looduses mikroorganismid seedida (muutuda süsihappegaasiks ja veeks), seega on vaheproduktiks polüpiimhappe fragmendid-lühikese ahelaga polüpiimhape-monomeerne piimhape. Keskkonda ei saastata.
Küsimus: kas Hiina's (polüpiimhappeplast) on praegu maailmas märkimisväärne? Kas seda saab asendada? Äsja tehtud aruandes tõestati 2 miljoni tonnise toodanguga, et sellel on vähe mõju toiduga kindlustatusele, kuid võrreldes asendatava plasti kogusega tundub 2 miljonit tonni kaugeltki ebapiisav?
Vastus: Hiina' polüpiimhappe tootmine on praegu väga väike. Tõenäoliselt on riigi kogutoodang vaid 30 000 tonni. (Kõiki) plastikuid on täiesti võimatu asendada. Plastmassi on 500 miljonit tonni. Võrdluseks, äsja mainitud 2 miljonit tonni on väike arv. Loomulikult ei saa me asendada kõiki maailma plastikuid ühe materjaliga. Maailmas' enimkasutatud plastid on PE ja polüetüleen, 90 miljonit tonni. Seetõttu on võimatu asendada kõiki plastmassi polüpiimhappematerjalidega. See võib asendada ainult osa naftapõhistest plastidest, mis aitab teatud määral. Kui soovite plastikut asendada, on ainus võimalus kasutada vähem ja toota vähem, mitte leida asendusi.
Küsimus: kas polüpiimhappe keemilise polümerisatsiooni etapp vajab kõrget temperatuuri, kõrget rõhku ja katalüsaatorit? Mis katalüsaator?
Vastus: Esiteks peab polümerisatsiooniprotsess olema kõrge temperatuur, kõrge rõhk ja katalüsaator. Aga milline katalüsaator? Teie küsimus on väljaspool ulatust. See on ärisaladus. Ma ei saa' või ma ei tea' Kuid vähemalt see on midagi, mis peab proovile vastu. Vastasel juhul pole küpset tehnilist teed. Kui see materjal on valmistatud ja seade paigaldatud, on see lihtsalt vanaraud. See katalüsaator on katalüsaator, mis talub keskkonna-, ohutus- ja juriidilisi teste. Ma arvan, et see on peamine eeldus, vastasel juhul ei riskiks ükski ettevõte investeerida sadu miljoneid, et midagi problemaatiliseks muuta.
Küsimus: polüpiimhappe mittetäieliku lagunemise vaheprodukt on piimhape. Mida annab mittetäielik põlemine?
Vastus: Muidugi tähendab mittetäielik põlemine vingugaasi ja vett. See on sama, mis paberi ja puidu põletamine. Mittetäielik põlemine võib tekitada süsinikmonooksiidi.
Küsimus: Kas on katseandmeid polüpiimhappe osalise piimhappeks lagunemise aja ja tingimuste kohta? Need andmed on samuti väga olulised. Kompostimiseks peate hoolitsema ainult piimhappeks lagunemise tingimuste ja aja eest, eks?
Vastus: See küsimus on väga hea. Polüpiimhappe lagunemist piimhappeks ei nimetata lagunemiseks, mida nimetatakse hüdrolüüsiks. Hüdrolüüs tähendab, et polüpiimhappe polümeeri ahel laguneb temperatuuri ja vee toimel monomeerideks. See on tegelikult lagunemise ja hüdrolüüsi protsess. See protsess nõuab vett ja mida kõrgem temperatuur, seda parem. Te lagunete polüpiimhappest piimhappeks. Mida kõrgem on temperatuur, seda parem ja kõige parem on keeta 100 kraadi juures kiiremini. Siis on kompostimiskeskkonnas üldiselt 58 kraadi. Selles kompostimiskatses on tegelikult (peamiselt) tegemist lagunemis- ja hüdrolüüsiprotsessiga, mis on polümeeri ahela katkemise protsess, ja polüpiimhappe monomeerseks piimhappeks muutmise protsess.
Küsimus: Kuidas te defineerite"tõeline degradatsioon"? Mis on oluline erinevus tõese ja vale"degradatsiooni" vahel?
Vastus: Aga tegelik degradatsioon? Ma arvan, et kui soovite seda määratleda, see tähendab, et kõigepealt peab see muutuma sellest makromolekulist madala molekuliga ja orgaanilisest ainest anorgaaniliseks aineks. See on tõeline degradatsioon. Siis muutub pseudolagunemine ainult kõrge polümeeri tasemelt oligomeeriks. Pärast lagunemist on orgaaniline aine endiselt orgaaniline ja polümeer on endiselt polümeer. Teisisõnu, kui muuta kunstlik sünteetika looduslikeks aineteks, võib öelda, et see on tõeline lagunemine. Kui te lagundate sünteetilisi aineid ja tooted on ikkagi sünteetilised ained, siis ei nimetata teid tõeliseks lagunemiseks.
Küsimus: Materjali sertifitseerimise analüüsi katse ja keskkonnaohu katse kaks etappi suletakse (tehke ülaltoodud"tõene ja vale lagunemise" otsus)?
Vastus: Jah, keskkonnakahju korral vajan keskkonnatoksilisuse testi ja ma kontrollin seda hästi. See on looduse simuleerimiseks ja peate kasutama mulda. Kas sa lihtsalt istutad taimi, eks? Tegelikult on mul siin ka see keskkonnatoksilisuse katsearuanne, kuid see hõlmab rohkem professionaalseid teadmisi. Kui vaja, võin osa sinuga jagada. Lühidalt, need on sertifitseeritud laborid, nad võtavad teie pinnase ja teevad seda uuesti nagu põllumees.'Kasvata väikest kapsast ja natuke istutada. Selle protsessi käigus jälgige iga päev mõju keskkonnale ja taimedele.
Küsimus: Õpetaja Wu, miks on sõna"lagunev" mida kasutatakse praegustes Hiina seadustes ja määrustes? Mille poolest see erineb Euroopa ja Ameerika omadest?
Vastus: GB/T 20197-2006 Lagunevate plastide määratlus, klassifikatsioon, märgistamine ja lagunemisvõime nõuded.
& quot;Lagunev" on tegelikult tavaline nimi, mitte professionaalne termin. Selle termini jaoks on Hiina riiklikul standardil tegelikult eeskirjad ja eeskirjad on dokumendis GB/T2019-7. Mõiste"lagunev" ei kasutata Euroopas ja Ameerikas. Just praegu mainisime, et California seaduste kohaselt ei tohi kasutada terminit"lagunev", peate kasutama terminit"kompostitav". Hiinas ("lagunev") on tegelikult levinud nimi, mille on kehtestanud kõik. Paljudel Hiina nimisõnadel on mõned ühised nimed. Hiinas on see määrus tõepoolest suur probleem. Kui aus olla, siis näete, et kui teete lihtsalt kaasavõetava lõunasöögikarbi, milles on PP materjalis veidi lagunevat materjali, võib seda nimetada"lagunev". Peamine põhjus on selles, et Hiinas seda sertifitseerimissüsteemi pole ja sertifitseerimismärki pole. Niisiis, kõik on seda terminit kuritarvitanud, või kui öelda inetult, siis terminit ("lagunev") kasutatakse halvasti. Miks tunnevad meie grupisõbrad vastikust, kui kuulevad"lagunev". Ausalt öeldes on mul väga vastik, aga mis teha? Meie tööstusharu on ebaküps ja meie järelevalve on ebaküps. Siis saate oma asju teha ainult järk-järgult, eks? Propageerime tõelisi biolagunevaid materjale ja kompostitavaid materjale. Praegu saab turu vaatenurgast (olles tõeline biolagunevate kompostitavate materjalide ettevõte) teenindada ainult Euroopa ja Ameerika kliente ning Euroopa ja Ameerika turge (sest turg on hästi reguleeritud). Kaasa arvatud meie PLA, on üle 80% (müüakse Euroopa ja Ameerika klientidele). Valmistame Hiinas vaid kestvuskaupu.
Liwen: inglise keeles"lagunev" ja"kompostitav" on kaks erinevat mõistet.
Wu: biolagunev ja kompostitav.
Zhang Bo: need on kaks erinevat mõistet, kuid siinne kompostitav tähendab hiina keeles"kompostitav" veidi väiksemas tähenduses.
Küsimus: Multši valmistamise hind on ikka liiga kõrge, eks? Oleks suurepärane, kui sellest saaks teha lagunenud keti, nagu PET, ühekordseks kasutamiseks mõeldud konteineri ja seejärel multšist. Lihtsalt komposti otse.
Vastus: Multši valmistamisel kasutatakse naftapõhist biolagunevat materjali PBAT. PLA-d ei saa kasutada multšina. PBAT-st valmistatud multši maksumus on kolm korda suurem kui tavalisel PE-multš. Seega, kuigi Hiinal on vaja välja vahetada 2 miljonit tonni multšikilet, on meie fookusintervjuud näidanud, et Xinjiangi ehituskorpuse puuvillapõldudel on ühel kuupmeetril maad alles 40 kg multšikilet. Head lahendust kulusurve all ikka veel pole.
Küsimus: Kuna polüpiimhappematerjal on tugev ja vastupidav, siis miks ei saa' sellest valmistatud seadmeid ringlusse võtta ja taaskasutada? Või"tagasi ahju" uuesti polümeriseerida, et toota ringlussevõetud polüpiimhappematerjale, kuid kasutada neid suurtes kogustes ühekordselt kasutatavates seadmetes?
Vastus: Seda saab uuesti kasutada, kuid kuna kogus on suhteliselt väike ja taaskasutusprotsess nõuab niiskuse eemaldamist ja kuivatamist või keti pikendamist, on kulu suhteliselt kõrge
Küsimus: Milline on meie riigi biolagunevate ainete turu hetkeseis ja kuidas toimub järelevalve? Kas turu võltsing on tõsine?
Vastus: Praegu edendavad Jilini provints, Hainani provints ja Hiina Jiangsu provints biolagunevate materjalide turgu. Hainan on just viimastel päevadel seadusandluse vastu võtnud. Kohalike seaduste kaudu reklaamitavaid tooteid on range järelevalve tõttu raske võltsida, kuid kõrge hinna tõttu ei piisa nendest annustest. Suur ja utiliseerimisjärgse protsessi jaoks pole ikka veel spetsiaalseid spetsifikatsioone. Jilini provints hakkas ühekordselt kasutatavate mittelagunevate plasttoodete kasutamist täielikult keelustama 1. jaanuaril 2015. Kohalike ühekordselt kasutatavate plasttoodete turuvõimsus on 20 000 tonni, kuid pärast aastast plastikeeldu on ühekordselt kasutatavate biolagunevate toodete kasutamine vaid 4000 Tonn.
Liwen: Ilma sertifitseerimiseta, järelevalveta, jäätmete sorteerimis- ja kompostimiskohata võivad meie lagunevad materjalid olla tohutu segadus.
Liman: Küsimus on selles, milline haldusosakond peaks vastutama või mõni kolmas asutus.
Wu: Tegelikult on meil see küsimus väga selge. Miks praegu järelevalvet pole, sest praegu on meie Hiina bioplastitööstuse liidus 500 liikmesettevõttest 450 ja 60 poollagunevast materjalist. Nii et kogu ühendus koosneb valedest inimestest. Ütlesite, kuidas seda standardit suruda? See tööstusliit, nad ise tundsid, et nimi pole õige ja nende sõnad ei olnud õiged. Algselt tahtsid nad kasutusele võtta täielikult laguneva sertifitseerimismärgi nagu Euroopa Liit. Aga kui käivitate selle, siis 80% ettevõtetest ei vasta sellele standardile ja 80% selle tööstusliidu ettevõtetest ei vasta sellele standardile. Kui käivitate selle enda võitmiseks, siis nad ei julge seda teha, sest need tööstusliidu tasud maksavad kõik need ettevõtted. . Seetõttu on praegune suutmatus Hiinas bioplasti reguleerida tegelikult sellest, et tegeliku biolaguneva tööstuse tootmisvõimsus on ebapiisav, mitte palju. Kui neid on rohkem, võib tööstuse järelevalve loomulikult tõusta.















