Kuidas silikoonkummist isekleepuv lint saada isekleepuvaks?
Tuleb märkida, et isekleepuv on sama tüüpi vulkaniseerimata kummiplaadi termotuumasünteesi nähtus pärast teatud perioodi kombineerimist. See tuleneb kummimaskekomolekulide vastastikusest difusioonist kahe liimimispinna vahel molekulaarse termilise liikumise kaudu, seega isekleepuv. See on unvulcaniseeritud kummi omadus ja on ka silikoonkummist isekleepuva lindi põhijooned.
Silikoonkummist isepõlenud lindile on vormimisprotsessis väga oluline isekleepuvus. Sellel on kummist töötlemise eelised ja puudused. See tagab iga toote komposiittüübile nakkuvuse, et tagada sidemeosa tugevus; mõned protsessid ei vaja lingil isekleepuvat ainet ja adhesiooni vältimiseks kasutatakse vabastavat ainet.
Silikoonkummist isekleepuva lindi valmistamisel, kui vulkaniseerimata kumm on teineteisega kokku puutunud, liides tungib ja hajub üksteisest. See molekulmassiga interdifusioon muudab need kaks kihti teatud aja jooksul liimitud. Ideaalses olukorras võib kleepuvus jõuda kummist ise, tagades seega toote üldise toimivuse ühetaolisuse pärast vulkaaniseerimist.
Kui silikoonkummist isekleepuva lindi kaks kihti on kinnitatud, moodustab kleeplint mikromolekulaarse ahela liideses õõnsuse termilise liikumise tagajärjel tekkeprobleemide käigus ning külgnevat molekulaarset ahelat lastakse pigistada ahela segmenti . Lõikes lõpeb see lõpuks ajaga.
Erinevate kummitüüpide puhul on isekleepuv jõud erinevad ka ruumala, ristlõikepindala ja aukude arvu tõttu polümerisatsiooniseadme kohta. Üldiselt, mida suurem on õõnsuse maht, seda suurem on aukude arv, seda suurem on isekleepuv tase. Seetõttu on silikoonkummist isekleepuva lindi isekleepuvuse parandamiseks võimalik suurendada materjalikaviti mahtu
